Oma pedagoogilises tegevuses lähtun järgmistest dokumentidest: Kutseõppeasutuse seadus; Põhikooli – ja Gümnaasiumiseaduses; kutseõpetaja, tase 6 kutsestandard; tekstiilkäsitöö sell, tase 4 ning aktiiv- tegevuste instruktor, tase 4 erialade kutsestandardid ning aktiivtegevuste instruktori eriala, valikõpingute mooduli rakenduskava. Samuti Paldiski Põhikooli ja Paldiski Ühisgümnaasiumi õppekavad.
Analüüsides oma õppetunde ning pedagoogilist tegevust võin öelda, et tuginen õppetöö läbiviimisel erinevatele õpikäsitustele.
Biheivioristliku õppimiskäsituse järgi mõistetakse õppimist peamiselt üksikute valmisteadmiste, oskuste, käitumismallide vastuvõtmise ja säilitamisena, seoste loomise ja meeldejätmisena (Hirsijärvi, Huttunen 2005). Biheivioristid väidavad, et õppimine on käitumise muutmise võimalus ja järelikult arengu toimumise põhjus. Rõhuasetus on selle käsituse kohaselt õppija välise käitumise kujundamisel, selle muutumisel ja muutuste kinnistamisel. (Rekkor, 2014)
Tradistioonilist õpikäsitust iseloomustab ka see, et õpetajad õpetavad korraga kogu klassi ja kontrollivad tervet õppeprotsessi. Õpilased teevad kodutöid individuaalselt, õppetegevused on kõikidele õpilastele identsed ja need viiakse läbi samaaegselt (Smit, 2014).
Traditsioonilises õpikäsituses on aktiivsem pool õpetaja, kes tegeleb teadmiste edasi kandmisega ning õpilased on passiivsed teadmiste vastuvõtjad. See keskendub pigem õpetaja poolsele monoloogile kui õpetaja ja õpilase vahelisele dialoogile (Gonzales & Wilkinson, 2014)
Konstruktivistlik lähenemine käsitleb õppimist kui õppija aktiivset teadmiste vastuvõtmist. Õppijad puutuvad kokku uue kogemusega, koondavad sellele oma mõtlemise ning assimileerivad sellega oma varasemad kogemused. Seeläbi liiguvad nad eemale vaimsest tasakaaluasendist ja struktureerivad oma mõtted ümber, et luua uus mõte. Õppimine on õppija enda tegevuse tulemus. Inimesed õpivad mõtlemise ja kogemuste koosmõjul ning sellele järgnevate keerukamate kognitiivsete struktuuride arendamise kaudu. Õpitava sisu töötleb õppija lähtuvalt oma maailmapildist (Tynjälä 1999; Ruohotie jt 2003; Crawford 2005; Biggs ja Tang 2009).
Õppija on konstruktivistlikus õppimiskäsituses ise aktiivne ja määrab hindamise. Õpikeskkond on rikkalik, varieeruv, motiveeriv ning individuaalne (Nagel 2011).
Sotsiaalkonstruktivism on üks konstruktivistliku lähenemise suund, mille looja Lev Võgotski järgi on teadmiste omandamine protsess, millesse on haaratud kaasa inimesed õppija ümber ning mille vahendajaks on kogukond ja kultuur. Seega rõhutab sotsiaalkonstruktivism sotsiaalset konteksti, teiste inimeste mõju indiviidi õppimisele (Gessler 2009; Young 2008).
Humanistlik õpikäsitus (käsituse tuntumad esindajad koolkonnas on Abraham Maslow, Paulo Freire, Malcolm Knowles, Jack Mezirow) põhineb nägemusel loovast ja hingelisele kasvule pürgivast inimesest. Inimese tegevuse keskne pürgimus on realiseerida igale inimesele omast kasvu- ja arengupotentsiaali. Igal õppimises osalejal on vastutus ühiste eesmärkide saavutamise eest, õppimise käigu ja selle tulemuste eest. Õppimine toimub kogemuste, elamuste, autentse dialoogi ja tegevuse kaudu. Õppimine on terviklik, põhineb enesejuhtimisel. Õppimine on õppija enda tegevuse tulemus ning lähtub sisemisest aktiivsusest (Hirsijärvi ja Huttunen 2005). Õppimine on protsess, kus teadmust luuakse kogemuste muutuste kaudu. Tähtsustatakse õppima õppimist, pidevat avatust kogemustele ja muutustele. (Rekkor, 2014)
Õpetajana pean oluliseks õpilaste aktiivsust ja kaasamõtlemist tundides. Minu jaoks on oluline suhtuda neisse inimlikult ning arvestades igaühe kui indiviidiga. Samuti pean oluliseks luua erinevate õppemeetoditega õpilastele sobiv ning õppimist toetav õpikeskkond. Püüan olla pigem suunav ja toetav, kui lihtsalt teadmiste edasikandja. Minu jaoks on oluline hea ja sõbralik õpetaja-õpilase suhe. Näidistunnis avalduvad nii biheivioristlikele, konstukrivislikele kui ka humanistlikele õpikäsitustele iseloomulikke jooni.
Näidistunnis kasutasin teooria tunnis alguses loengu meetodit, olles ise rohkem keskmes. Kasutasin seda kuna selle teema seletamiseks on kõige parem seleteda alguses kogu teemat korraga kogu klassile. Suunavate küsimustega püüdsin kaasata ka õpilasi ning neid mõtlema panna(video1, video2).
Praktilises tunnis kasutasin õppemeetodina rühmatööd (täpsemalt ajurünnakut), jäädes ise pigem suunajaks ja kõrvalseisjaks. Selle tulemusena omandasid õpilased paremini soovitud õpitulemused ning said ise kogeda ja vastutada oma tulemuse eest. (video3)
Ajurünnaku eelisteks on näiteks ideede rohkus ning väike ajakulu, rühma liikmed pakuvad nii palju ideid, kui antud aja piires on võimalik ning kriitikat vältides pannakse ka kõik ideed kirja. Õpilased saavad olla iseseisvad ja loovad, kuid samas õpivad teistega arvestama.
Igapäevaselt avaldub minu tundides samuti üldiselt need kolm õpikäsitust. Palju sõltub sellest, millisele grupile tundi annan. Kas annan tunde põhikooli õpilastele või gümnaasiumi õpilastele.
Põhikooli õpilaste puhul esineb erinevaid probleeme, mitte ainult õppimisega vaid palju tuleb tegeleda ka käitumisprobleemidega. Siinkohal tuleb mõnikord olla pigem traditsiooniline ning kohatu käitumine tuleb koheselt lõpetada, sest muidu ei pruugi saada tunni teemaga jätkata. Kuid samas olen järjest rohkem püüdnud jõuda ebakohase käitumise tegeliku põhjuseni. Kaasates vajadusel ka kooli tugipersonali.
Mõnikord piisab sellest, kui lasen õpilasel või õpilaste rühmal 10 minutit tunni alguses lihtsalt vestelda ning probleem ongi lahendatud. Põhjuseks võib olla eelmises tunnis või vahetunnis kogetu ja õpilased tahavad ennast lihtsalt nii-öelda välja elada. Väga lihtne lahendus, kuid töötab hästi ning edasi läheb tund produktiivselt ja õppimismeeleolus.
Näidistunni läbiviimisel oli mul aluseks Aktiivtegevuste instruktori eriala, valikõpingud: Sündmuskorraldus 3 EKAP mooduli rakenduskava. Kuna õpetan üldhariduskoolis ning võrreldes kutsekooliga on gümnaasiumis moodulite ning rakendukava asemel kasutusel ainekava. Seega koostasin eelmainitud rakenduskava alusel vastava ainekava (ainekava).
Üldiselt ei ole mul antud rakenduskavale etteheiteid. Ainuke parendusettepanek oleks teemade hulka lisada näiteks õppekäik mõnda sündmuskorralduse ettevõttesse ning rühmatööna ka näiteks ühe sündmuse külatus ning hiljem selle analüüs ja seejärel alles oma sündmuse korraldamine.
Sellest ettepanekust lähtuvalt muudan oma valikaine (ainekava) kava, mille kavatsen võtta järgmisel õppeaastal kasutusele.
Liigu sisu juurde
